Wednesday, February 28, 2018

Meelis Juhandi - sündinud piirkonnapolitseinikuks




Meelis Juhandi. Foto: Kaupo Kikkas
Meelis, sulle anti 21. veebruaril Narvas üle Kotkaristi hõberist. Kuidas sa teada said, et oled sellise tunnustuse pälvinud ja millised olid su esimesed emotsioonid?
Autos sõidu ajal, sõitsin just Hiiumaale koolitust läbi viima. Enne praamile jõudmist helistas prefekt. Ma ei saanud kohe arugi, mis see üldse on. Pärast seda kõnet helistasin kohe Rainerile (Kuressaare politseijaoskonna juhile) ja küsisin, et misasja sa nüüd teinud oled. Praamil olles tabas mind telefonikõnede laviin. Emotsioon jõudis kohale alles hiljem, see oli ehe ja lahe. Väga mõnus!


Kas sa oskad arvata, miks sa sellise tunnustuse pälvisid?
Ilmselt sellele ühest vastust ei ole. Mulle tundub, et üks põhjus on see, et ma seda tööd üldse kunagi tegema hakkasin. Olen saanud teha täpselt seda tööd, mis mulle meeldib. Olen ühte asja pikalt teinud ja sinna panustanud. Ka ühiskondlikult olen olnud suhteliselt aktiivne, suhelnud kogukonnaga ja kaasanud erinevaid osapooli. Tundub, et seda on märgatud.

Kuidas sa üldse politseitööni jõudsid?
Kui ma 1989. aastal keskkooli lõpetasin, siis oli vaja otsustada, mida ma tegema hakkan. Esialgu tahtsin minna Tallinnasse elektrikuks õppima, aga ei saanud sisse, matemaatika oli mul nõrk. Mu onu, Vladimir Juhandi, töötas miilitsas ja tema ütles, et nonii, nüüd lähed miilitsakooli. Vastasin talle, et sinna ei lähe ma mitte mingil juhul ja 1989. aasta sügisel läksin hoopis sõjaväkke. Mingil ajal saatis ema mulle foto, et nüüd on loodud politsei. Mäletan, et siis ma küll mõtlesin: „Oh, miilitsasse ma ei tahtnud minna, aga politsei on küll lahe." 1991. aastal tulin sõjaväest ja ega sealt tulles mingit erilist sihti silme ees olnud. Onu, kes nüüd töötas edasi juba politseis, võttis mul põhimõtteliselt käest kinni, viis sekretäri juurde ja ütles: „Näe, temast saab nüüd politseinik." 1992. aastal läksingi Paikuse politseikooli.

Missugustel ametikohtadel politseis tööd teinud oled?
Alustasin korrapidaja-autojuhina. Oli eraldi liiklusüksus ja mina teenindasin väljakutseid, mis tulid numbrile 02. Seda tööd jõudsin teha umbes aastajagu, kui 1993. aastal pakuti mulle tööd piirkonnapolitseinikuna. Sel ajal oli meil Saaremaal umbes 15-16 valda ja igal vallal oli oma piirkonnapolitseinik. Mina elasin tol ajal Kaarma vallas ja sinna saingi. See oli huvitav aeg, kõik oli piirkonnapolitseiniku lahendada: kuritööd, vargused ja nii edasi. Ja tegelikult sealt edasi olengi põhimõtteliselt piirkonnapolitseiniku tööd teinud. Vahepeal sai küll viis aastat patrullitalituse juhi tööd tehtud, kuid seda tegin siis lisaks piirkonnapolitseiniku tööle. Nii et hinges ja südames olengi piirkonnapolitseinik.

Olen läbinud ka õpetaja algkursuse ja lisaks igapäevasele politseitööle umbes kaheksa aastat õpetanud Orissaare gümnaasiumis riigikaitsealast valikainet. Selle laiem eesmärk on ikka see, et noored tuleksid õppima politseinikuks. See meeldib mulle väga, õpetamine on andnud mulle laiema silmaringi ja palju uusi kogemusi. Olen isegi mõelnud, et kui ma enam politseis olla ei taha, siis võib-olla võikski õpetajana töötada.

Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldib?
See töö ei ole üksluine. Rutiin mulle väga ei istu. Mulle meeldib, et hommikul tööle tulles ei tea ma kunagi ette, millega ma täna kokku puutun. Kui ma patrullis olin, siis inimesed tahtsid, et annaksin neile juhendi ette, et kuidas see töö käib. Aga ma ei teinud seda, sest igaüks peab oma peaga mõtlema, mida, miks ja kuidas ta teeb.

Selle töö juures on mul palju otsustusvabadust, kuid see vabadus võrdub ka vastutusega. Pean alati mõtlema, et kõik, mida ma teen, jätab märgi maha. Politseinik tahan ma olla sellepärast, et mulle meeldib, kui asjad on korras. Ma pole mingi pedant, aga mulle meeldib, kui inimesed saavad riigi toimimisest ja reeglitest aru. See on rägastik, kus on raske orienteeruda, aga minule meeldibki seda inimestele selgitada. Ma tahan murda seda müüti, et me ei pea ootama, millal keegi sisse astub ja abi palub, vaid me saame ka ise minna. Ma tahaksin inimeste mõtteid selles osas muuta nii palju kui ma saan.

Politseinikuks olemine on ikkagi sisemine põlemine. Vaatan praegu oma poega, kes on praegu ka abipolitseinik. Ta muudkui tahab seda teha ega jõua ära oodata, millal saab jälle patrulli minna. Minul seda polnud, aga temal on. See on see põlemine. Südame teeb soojaks, et mul poeg on kaasa tulnud ilma, et ma oleksin teda selleks sundinud.

Oled ikka väga pikalt seda tööd teinud. Kuidas on politseiniku töö läbi aastate muutunud? Millise hinnangu arengutele annad?
Piirkonnapolitseiniku vaates on aastaid räägitud sellest, et piirkonnapolitseinik peaks olema see, kes ta praegu on. 2014. aastani ei suudetud seda teha. Räägiti küll, et ta peaks olema rohkem näoga rahva poole, aga samas oldi kogu aeg karistavad. Minu jaoks on see rahvast eemaldumine. Eelistan rahulikku rääkimist ja asjade selgitamist. Kogu protsess on läinud sinna suunda, kuhu ma olen alati tahtnud, et ta läheks. See oleneb aga nii paljust, riigist ja selle poliitikast üldiselt.

Aga asjal on ka teine külg. Meie avatus on meile endale samal ajal ka komistuskiviks. Oleme väga mõjutatud sellest, mida riik meile ette seab. E-riik, e-residentsus. Kuulutame kõigile, et oleme kõvad e-inimesed. Samas see annab politseiorganisatsioonile nii suure koormuse ja võib-olla me ei suuda ette näha, mida see kõik võib meile kaasa tooma hakata.

Me liigume õiges suunas, aga oleme poliitikast ja välistest teguritest väga mõjutatud. Organisatsiooni vaates oleks stabiilsem, kui poliitikud ei muudaks ega otsustaks kogu aeg ümber. Organisatsiooni sees saaksid inimesed veel rohkem koostööd teha just planeerimise ja juhtimise poole pealt. See on paremaks läinud, on palju häid näiteid, aga juhtimine võiks olla siiski rohkem läbi räägitud.
Räägi mõnest meeldejäävamast juhtumist, millega oled pidanud tegelema.
Mul on olnud ärevaid hetki küll. Kõige rohkem on meelde jäänud üks 2006. aasta jaanuariöö, kui Saaremaal Kärlal ronis 16-aastane tüdruk mobiilimasti otsa ja helistas sealt, et kavatseb alla hüpata. Rääkisin temaga telefoni teel mitu tundi kuni hommikuni. Ma ei mäleta, kuidas ja millest me rääkisime, aga lõpuks tuli ta alla ja sain ta politseiautosse. Sõitsime psühhiaatriaosakonda, kuhu ta mõneks ajaks ka jäi. See oli mu esimene läbirääkija kogemus. See on üks eredamaid mälestusi. Sain selle eest siseminister Kalle Laanetilt isegi diplomi ja Saare maavalitsuselt teeneteplaadi. Kõige enam tunnen heameelt selle üle, et sellel naisel on praegu oma pere, abikaasa ja kolm last.

Üks lugu on veel hästi meeles. Algusaastatel oli vaja kinni pidada viinaärikate punt. Pidasime auto kinni, milles oli hunnik viina ja inimesed jooksid autost majja. Maja piirates hakkas mees aknast välja ronima. See oli olukord, kus ma esimest ja seni ka viimast korda olen võtnud väljaspool lasketiiru välja teenistusrelva ja öelnud: „Seis, politsei, tulistan."

Milliste ühiskondlike ettevõtmistega sa seotud oled?
Kohalik elu hakkas mind huvitama ja paeluma. Kohalikus poliitikas olen kogu aeg sees olnud. Olen olnud Salme valla volikogus ja ühe volikogu koosseisu ajal ka volikogu esimees. Praegu olen kohaliku osavalla volikogus, kus otsustatakse kohaliku elu üle.

Mis sulle Eesti elu juures kõige enam meeldib ja mis häirib?
Üldiselt elu Eestis on super, võrreldes mõne muu riigiga. Siin on väga lihtne asju ajada. Samas on raske see, et kui sa ise hakkaja ei ole, siis võid jääda riigist kaugele. Midagi erilist ei häiri, kuid silma on hakanud see, et me tahame ennast väljapoole näidata paremana kui me tegelikult oleme. Näiteks sotsiaalteemadel räägitakse ilusat juttu, kuidas me hoolime ja teeme kõike. Aga kui sa reaalselt vaatad, kuidas inimesed tegelikult ei saa oma eluga hakkama, siis ikka hakkad mõtlema, et midagi on kusagil nihkes ja puudu. Sotsiaalteenus on liigselt pöördumispõhine. Oodatakse, et inimene tuleb ise abi paluma, selle asemel, et minna seda ise pakkuma.

Oled sa kunagi mõelnud Saaremaalt ära minna?
Olen loomulikult mõtisklenud selle teema üle. Mulle on ka tööd pakutud mandrile, aga kas töö on ainus põhjus, et minna? Ise ma siit siiski eriti kusagile minna ei tahaks. Siin on kõik paigas. Mul on töö ja hobid. Kui ma ära läheksin, siis ma ju lammutaksin selle kõik ära. Minu jaoks on ikkagi oluline see, kust ma pärit olen ja kus on mu juured. Kõige olulisem koht on mu ema sünnikoht, vanaisa ja vanaema talukoht Kotlandi külas, kus olen lapsena palju olnud. Kui ma sinna sõidan, siis juba teel olles hakkan tundma mingisuguseid erilisi lõhnu. Sinna jõudes tekib eriline rahuolu ja tunne, et ma ei taha siit enam kusagile minna. See on tõesti kõige õigem paik, kus olla - nagu ajakski juured maa alla. Aga ka minu praegune kodu on loomulikult hea koht, aga seal on mul oma tunne. Seda ei oskagi sõnadesse panna.

Milline sa lapsena olid?
Ema on öelnud, et olin nagu üks poiss ikka. Tegin üleannetusi. Koolis ma pigem esiplaanil ei olnud. Koolis oli mingil perioodil palju olukordi, kus oldi minu vastu ja pidin proovima enda eest seista. Ma ütleksin, et mul oli pigem keeruline lapsepõlv, aga seda enam ma hindan seda, kuidas ma saan oma lastele pakkuda natuke rohkem, kui mulle endale pakuti.

Millega sa oma vaba aega sisustad?
Mulle meeldib ehitada ja oma kätega palju asju teha. Meeldib palju ka üksi olla, näiteks metsas käia.

1992. aastal jõudsin näitlemise juurde. Sel ajal töötas siin uurija Birgit. Teadsin, et ta käib hobikorras näitlemas. Uurisin, kas tal on mingit rolli pakkuda. Tuli välja, et sügisel on uus tükk tulemas ja nii ma sinna saingi. 1993. aastast nimetan ennast harrastusnäitlejaks. Olen kaasa teinud nii Kuressaare linnateatris kui ka Salme vallateatris. Igal aastal on vähemalt üks etendus ja üks roll.

Läbi teatri jõudsin ka laulmise juurde. 1997. aastal sattusin elama Salmele ja siin tegutses kohalik meesansambel. Sattusin kokku õigete inimestega. Mäletan, et keskkooli minnes tahtsin laulukoori minna, kuid lauluõpetaja ütles: „ Laulukoori sa ei saa, sest sa ei oska laulda." Kui me siis aastaid hiljem meesansambliga „Sõstrad" vilistlaste peole esinema läksime, siis see sama muusikaõpetaja tuli minu juurde ja küsis: „Meelis, kas sa päriselt ka laulad?"

Aga sa oled lisaks sellele veel ju ka õhtujuht?
Jah, 1996. aastal tuli töökaaslane ja ütles, et sõber hakkab abielluma. Pulmavanem oli olemas, aga tahtis kedagi appi. Lõpuks jäi pulma vedamine minu õlgadele ja siis hakkas suust suhu info liikuma, et teen pulmi. Isegi pulmaagentuur otsis mu üles ja tahtis, et hakkaksingi elukutseliseks pulmavanemaks. Seda kõike oleks liiga palju olnud, kuid aeg-ajalt ma teen seda ikka. Mulle meeldib seda teha, selle melu keskel on lahe olla.

Kas sa sporti ka teed?
Kord nädalas mängin sulgpalli, koos naisega käime. Mängisin ka korvpalli, aga sain põlvevigastuse, mis enam mängida ei lase.

Kuidas sa eraelu ja tööelu vahel tasakaalu hoiad?
Tuleb teha seda, mis sulle meeldib. Prioriteedid peavad ikka paigas olema ja teised asjad loksuvad paika. Leian, et asjadel tuleb lasta juhtuda ja juhused tuleb ära kasutada. Mu saatus ei ole selline, et ma tahan selline olla. Kõik asjad on mulle kätte jooksnud. Peab valima, kas teed või mitte. Paljud kardavad uusi asju ja paljud kardavad, et nad ei saa hakkama. Minul ei ole seda hirmu, et kas tohin ikka seda nuppu vajutada. Kui teeb paugu, siis teeb, mis seal ikka. Ma pigem võtan väljakutsed vastu ja ma ei otsi põhjuseid, miks millelegi ei öelda.

Mis sind südamest naerma ajab?
Midagi konkreetset välja tuua on raske, aga naerma on mind lihtne panna. Samas ma olen üsna kriitiline naljade osas. Positiivset olekut katsun ikka kogu aeg hoida. Tusast olekut mul ei ole ja ma püüan seda vältida.

Kas on midagi, mis sind südamest vihale ajab?
Mind viib endast välja see, kui inimesed on kiuslikud. Nad saavad aru, et kui nad ei oleks kiuslikud, siis nad ise hääbuksid. Ma püüan sellistest aru saada, aga tihtipeale ütlen neile halvasti ka. Siis nad saavad aru küll. Nad ei ole tahtlikult kiuslikud, nad on õnnetud, et nad sellised on. Aga see ajab mind endast välja.

Mis sulle elus kõige enam rõõmu teeb?
Kõige rohkem on mul hea meel oma laste üle. Tütar hakkab lõpetama 9. klassi ja poeg õpib TTÜ-s 2. kursusel. Hea meel on, et kõik on hästi. Vahel tundub, et lausa liiga hästi.

Kuressaare politseijaoskonna juht Rainer Antsaar Meelisest:
„Me oleme ääretult uhked, et meie kollektiivis töötab Kotkaristi hõberisti teenetemärgi pälvinud tubli kolleeg. See tõstab kõrvust kogu jaoskonna kollektiivi. Meelis vääris seda tunnustust igas mõttes. Ta on oma pika karjääri jooksul pühendunud südamega inimeste aitamisele ja õpetamisele, mida on märgatud ka varasemalt nii organisatsiooni siseselt kui ka väliselt. Meelis ei ole loorberitele puhkama jäänud ja panustab igapäevaselt oma meeskonnaga selle nimel, et meie kogukonna nõrgemad ja hätta sattunud tunneksid end ühiskonnale vajalikena ja turvaliselt. Seda kõike saame me tunda ja tunnetada ka kolleegidena, kuna Meelis on ääretult tähelepanelik, abivalmis ja mõistev Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem!

Meelise poeg Karl Juhandi isast:
"Usun, et see Kotkarist on talle tunnustuseks selle eest, et ta on oma südameasjaks võtnud meie armsa kodusaare Saaremaa turvalisuse. Panustab ta ju jõudsalt näiteks Turvalise Küla projekti ning väärtustab ja hindab kõrget merepäästevõimekust, kuna saarel elades on see eluliselt tähtis valdkond. Usun, et isa on väärtuslik politseinik ja kodukoha turvalisuse arendaja ning eestvedaja.Ta on politseinik, kelle jaoks on esmatähtis turvalisuse tagamine läbi ennetustegevuse ja inimestega suhtlemise, mitte läbi karistamise. Ta ei ole kaheksast viieni kabinetis istuja tüüp, talle meeldib olla inimestele lähemal. Ta teeb oma tööd südamega, naudib seda täiel rinnal ja annab endast alati maksimumi.

Isana on ta olnud mulle absoluutselt igasugune eeskuju. Ta teab, millal peab olema karmikäeline ning resoluutne, kuid samas on temaga ka alati lõbus. Isa väärtustab perekonda, on toetav, annab nõu ja suurte elulisemate otsuste juures ei suru ta peale oma arvamust või tahtmisi, vaid suunab ja aitab analüüsida. Tema eeskujul olen ma leidnud enda jaoks palju huvipakkuvaid valdkondi: sattusin harrastusteatrisse lavalaudadele, olen kätt proovinud ning loodan ka tulevikus tegeleda nii õhtujuhtimisega kui ka pulma eestvedamisega ja kindlasti tänu isa igapäevatööle on minus politseitöö vastu alati huvi olnud. Praegu, lisaks tudengielule, panustan ma abipolitseinikuna nii pealinnas kui ka kodusaarel. Ma loodan, et minust saab kunagi sama hea isa oma lastele, kui seda on olnud minu isa mulle."



Kristi Raidla
Andra Jundas
kommunikatsioonibüroo

No comments:

Post a Comment