Thursday, February 22, 2018

Legendaarne piloot Jevgeni Pissarev: pea 7000 lennutundi ja sajad päästetud inimesed



Jevgeni Pissarev oma truu "suksu" taustal. Fotod: Reelika Riimand
16. jaanuar oli lennusalgas ebatavaline päev. Ennelõunal tiirutas lennuvälja kohal PPA lennusalga helikopter, millega tegi järjekordset kontroll-lendu PPA kogenumaid piloote Jevgeni Pissarev. Ehkki oli teada, mis kell kopter maanduda plaanib, vaatasid Kalmer Sütt, Piret Palu ja teised kolleegid aeg-ajalt taevasse. Kui ühel hetkel tundus, et kopter plaanib plaanipärasest varem maanduda, oldi juba valmis kuhugi helistama ja jooksma.
Nimelt tegi 16. jaanuaril oma 65. sünnipäeva pidanud PPA lennusalga kopterite eskadrilli looja ja pikaajaline juht, kopteripiloot Jevgeni Pissarev oma viimase lennu PPA vanemkapteni rollis. Nüüd läheb 46-aastase piloodistaažiga Jevgeni auga välja teenitud puhkusele ning kolleegid ei saanud viimast lendu niisama tähistamata jätta.
Enne kopteri maandumist ilmus lennusalga ette kaks päästeautot, mis panid tööle vilkurid ja sireenid, ja kopter maandus improviseeritud „värava" kaudu. Maja ette kogunud lennusalga rahvas tervitas ilmseselgelt üllatusest liigutatud Jevgenit kõva aplausiga, nii mõnelgi kolleegil läksid silmad märjaks ning üheskoos mindi torti sööma.
„Raske on sõnadesse panna, kui oluline sa oled olnud lennusalga jaoks. Pean suureks privileegiks, et sain sinuga koos töötada. Sinu süsteemsus, pühendumus ja rahulikkus inspireerivad meid kõiki," ütles esmaspäeval Jevgeni jaoks korraldatud üllatuspeol lennusalga juht Kalmer Sütt.

Kolleegid hindavad muutumatut iseloomu
Lennusalga inimestel leidub Jevgeni kohta vaid häid ja sooje sõnu, mis on kahtlemata siiralt öeldud. Lennusalga juht ütles, et Pissarevi ja kopterite eskadrilli vahele võib panna võrdlusmärki. „Pidevalt puutun kokku sellega, et mingisugustes situatsioonides PPA väliste inimestega suheldes küsitakse, kas Jevgeni lendab veel," räägib Kalmer.
„22 aastat lennusalgas, neist 17 kopterite eskadrilli juhina! Tal on selle aja jooksul teinud kõike - meditsiinilisi lende, veest päästmisi, maastikuotsinguid. Jevgeni on sisuliselt lennusalga kopterite eskadrilli ühes ehitanud, teisi inimesi koolitanud." Ja veel üks sõna, millega lennusalga juht Jevgenit iseloomustab: „Ta on härrasmees."
„Ta on väga lahke ja heasüdamlik inimene," räägib Andrei Rumjantsev lennutehnilisest eskadrillist. „Oleme koos töötanud 22 aastat ja selle aja jooksul ei ole Jevgeni iseloom üldse muutunud. Väga intelligentne ja rahulik inimene. Ma ei mäleta situatsiooni, kus ta oleks ägestunud või närvi läinud. Temaga on meeldiv suhelda kõigis situatsioonides."
Selle kohta ütleb Pissarev ise, et iga inimest võib endast välja viia, aga temaga on vist natuke keerulisem. Rumjantsev lisas, et Pissarev on muidugi oma ala tõeline professionaal. „Inimene läheb pensionile ja hinge jääb tühimik," ütleb ta.
Lennusalga kolleeg Piret Palu nendib, et Jevgenist, tema teenetest Eesti ees, olulisusest lennusalgale ja päästetud inimeludest võiks lausa raamatu kirjutada. „Ta on suure südamega, siiras, aus ja abivalmis kolleeg ja inimene, keda saab alati usaldada," ütles Piret. „Oma esimesed teadmised lendamise põhialuste kohta olen saanud just temalt ja tema suur kogemustepagas on aidanud mul oma tööd paremini teha. Minu jaoks on ta alati olnud osa lennusalgast ja tema pensionile jäädes on lennusalk kindlasti oluliselt väiksem."
„Jevgeni Pissarev on meie etalon, joondusime tema järgi. Tema oli Eesti kopterilennunduse taassündi alguses, tema õpetas meid lendama," ütleb kopteri vanemkapten Aleksandr Gagarin. Ta lisab, et oma õpilastel hoiab Pissarev silma peal. „Kui ta vaikib, siis tähendab, et kõik on hästi. Aga kui tal on midagi öelda, ütleb ta seda väga pehmelt, kuid saad kohe aru, mis läks valesti," toob Gagarin näite Pissarevi pedagoogilistest võtetest. „Meil oli erinevaid situatsioone, nii maal kui õhus. Ta oli meie pikaajaline juht ja oskas kõike situatsioone lahendada inimlikult," rääkis Gagarin. „Ja muidugi on alates eelmise sajandi lõpust Pissarevi arvel palju edukaid operatsioone."

Päevakangelane ise oli esmaspäevasest üllatusest nähtavalt liigutatud. „See oli oodatud, aga samas ka ootamatu. Varem või hiljem peame kõik seda üle elama. Minul läks selleks pea 7000 tundi, 50 tundi jäi seitsmest tuhandest puudu," ütles ka peole kogunenud kolleegidele.

Tänusõnadest olulisem on abivajaja ellujäämine
Kui Jevgeniga tema peaaegu viis kümnendit väldanud karjäärist räägime, siis selgub, kopteripiloodiks sai ta enda sõnul juhuslikult: „Sõber tõi ajakirja „Aviatsioon ja kosmonautika", mille tagakaanel oli erinevate sõjakoolide nimekiri. Sõber pakkus, et lähme õppima kopteripiloodiks. Läksimegi, saime sisse, lõpetasime kooli. See ei olnud lapsepõlveunistus, ma ei ole enne seda kopteritki näinud."
Kogu Pissarevi tööelu jooksul oli vaid üks aasta 1990. aastate alguses, kui ta tegi lennundusega mitteseotud tööd. Pärast seda oli ta elu seotud Eesti taevaga. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatest meenutab ta peaaegu kõiki Eesti inimesi otseselt või kaudselt puudutanud „Estonia" katastroofi.
„Tolleaegne tehnika polnud mõeldud päästetöödeks, saime ainult seiret teha. „Estonia" tragöödia andis tõuke kopterite eskadrilli loomiseks. Saime Saksamaalt 1995. aasta lõpus kingiks MI-8 kopterid ja nii see hakkaski pihta. Saime meeskonna kokku ja alustasime koolitustega," meenutas Pissarev.

Lennusalk on valmis tulema inimestele appi ööpäevaringselt. Sajad, kui mitte tuhanded inimesed on päästetud. Paljudele peredele ei tähenda eksimine metsas traagilist elupööret, vaid kõigest väikest ehmatust, sest kopteri või lennuki meeskond on õigel ajal õiges kohas ning oskab nutikalt keerulist olukorda lahendada. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et elupäästmine on meie lennusalga inimestele tavapärane ehk rutiinne töö, mida eriliselt ei rõhutatagi.
„Näiteks leidsime sel sügisel ühe nädalaga kolme lennuga neli inimest. Seda ei saa pidada tavapäraseks lennuks," ütles Jevgeni. „Ma olen päris õnnelik inimene, sest olles lõpetanud sõjakooli, ei ole ma mitte kunagi pidanud olema sõjakoldes või rakendama seda, mida koolis õpetati, vaid sain tegeleda humanitaartööga - inimeste otsingute ja päästmisega."
Tavaliselt näevad päästetud inimesed vaid kopteripiloodi kukalt, ega saa nendega pärast suhelda ega abi eest tänada. „Päästsime kord merelt kajakiga oma rühmast maha jäänud merehädas leedu kirjaniku, kes kinkis pärast päästjatele oma raamatu. Ükskord tuli Tartus üks naine minu juurde ja ütles, et toimetasin ta õe haiglasse. Meedias on ka tänuavaldusi olnud. Tegelikult ei ole oluline, kas tagasisidet on või mitte, peaasi, et inimene on elus," jääb Jevgeni tagasihoidlikuks.
Neile, kes peaks aga näiteks metsas või rabas eksima, soovitab Jevgeni, et kaasas oleks kindlasti mingi tuleallikas, taskulamp (kasvõi mobiili taskulamp), tikud või muu selline - siis on inimene kopterist hõlpsalt märgatav.
„Kui mõelda tehtud tööle, siis muidugi oli palju juhtumeid, kus olin õigel ajal õiges kohas, aga alati on ka teised inimesed abiks olnud. Mul on väga hea meel, et ma sain oma elus teisi inimesi aidata, olenemata sellest, kas see oli mitte väga kaine inimene või mitte väga kainelt olukorda hinnanud inimene. Kas tegemist oli mõtlematuse või traumaga, usun, et inimene, kes sai abi, teeb juhtunust ka oma järeldused," räägib Pissarev.
Kui paljusid inimesi on staažikas piloot lennusalgas töötades aidanud või päästnud, ei oska ta arvata, kuid hindab, et meditsiinilende oli poole tuhande ringis ja SAR-lende üle saja. „Ka selliseid, kus tulemust ei olnud," täpsustab ta. „Kord saime väljakutse ja poole tee peal öeldi, et inimene on surnud. Muidugi jääb sellest väga halb tunne."

Poeg kontrollis isa töö seaduslikkust
Stressirohkest situatsioonist ülesaamise kohta ütleb Jevgeni, et kui on stress, siis see tuleb üle elada - aeg ravib. „Sport aitab - meil on siin jõusaal ja piloodid on sportlikud poisid. Oleme varem päris aktiivselt koos sulgpalli mängimas käinud, aga nüüd on see ära vaibunud. Oleme vist vanemaks jäänud," arvab ta.
Ennast hoiab ta vormis velotrenažööri sõtkudes ja majapidamistöödega oma Kakumäe majas.
Jevgenil on kaks poega ja tütar. Üks poegadest, Sergei on staažikas politseinik ning sellega seoses oli peres paarkümmend aastat tagasi üks kurioosne juhtum. „Kopter oli kaasatud Kotka staadioni ehitamisse, tõime sinna postid. Ehkki kõik oli plaanipärane ja kõik load olid muidugi olemas, ei olnud kohalikud elanikud läbiviidavate töödega rahul ning kutsuti ka politsei. Kui me staadioni väljakule maandusime, nägin, et väljakutsele tuli olukorda kontrollima Sergei koos oma toonase pruudi ehk praeguse abikaasaga," meenutab Jevgeni.
„Praegu ei suhtle me eriti tööalaselt. Suvel käib aga keegi iga päev minu juures: lapsed, lapselapsed, muidu sõbrad-külalised." Plaane pensioniga tekkinud vaba aja osas pole Jevgeni veel teinud. Pensionile mineku kohta ütleb ta, et praegu tundub, nagu ootaks pigem ees puhkus: „Usun, et kõik jõuab hiljem kohale. Kui olin tookord lennundusest eemal, siis elasin seda väga valusasti üle. Praegu suhtun sellesse nii, et igal teol on oma algus ja oma lõpp, muidu on liiga valus."
Peol kolleegidele poole pöördudes võttis Jevgeni oma karjääri positiivselt kokku: „Mul on hea meel, et töötasin selles kollektiivis ning hea meel, et on juurde tulnud uus põlvkond piloote ja tehnikuid. Soovin kõigile edu, turvalisi lende ja kõike kõige paremat!"


 Viktoria Korpan 
PPA Kommunikatsioonibüroo

No comments:

Post a Comment