Monday, July 10, 2017

Politsei läbirääkija – amet, kus alla anda pole võimalik

Kuigi pantvangikriisi puhul võivad läbirääkimised kesta päevi, pole läbirääkijal võimalik alla anda, sest inimlik kontakt saab tekkida vaid ühe inimesega, räägib Põhja prefektuuri läbirääkijate grupi juht Reimo Raivet Postimehele antud intervjuus.

Põhja prefektuuri läbirääkijate grupi juht Reimo Raivet. Foto Sander Ilvest

Politsei läbirääkijad tulid taas pildile Haabersti remmelga mahavõtmisel. Seal ei olnud inimese elu ohus, nad lihtsalt takistasid politsei tööd. Kui põhjendatud see väljakutse läbirääkijate jaoks oli?

Puu otsa roninud inimeste elu oli ohus, sest nad  ise seadsid selle ohtu. Me pidime lähtuma sellest, et puu on märg ja kui inimene väsib, siis ta lihtsalt libastub. Kui inimene on väga kõrgesse kohta roninud, ta ei taha sealt alla hüpata, aga ei taha ka alla tulla, siis ka sellisel juhul me peame arvestama võimalusega, et ta kukub alla.
Politsei läbirääkija veenis Haabersti puukaitsjaid mitu tundi alla tulema. Foto Sander Ilvest.

Kas teil on üldse võimalik öelda kolleegidele politseist, et vabandust, see ei ole meie töö, katsuge ise hakkama saada?

Teatud juhtudel me saame öelda, et meie kasutegur on väike või meie äraootamine ei tasu ennast ära. Kui keegi räägib, et tahab ennast kahjustada, aga kellegi elu ohus ei ole, siis sellistel puhkudel me soovitame kolleegidel võtta vastu omad otsused.

Mis on need märgid, mille puhul te saate aru, et nüüd on meie kord sekkuda?

Kui inimesel on enesetapumõtted, aga ta reaalselt midagi ei tee, siis meie välja ei sõida. Toon näite. Kui inimene on otsustanud endalt elu võtta ja ta ise avab politseipatrullile ukse, räägib, et mul on elust villand, siis läbirääkijat sinna vaja ei ole. Meie ei ole psühholoogid ega psühhiaatrid või Eluliin. Meie üksus tuleb kohale siis, kui inimesel on nöör kaelas ja ta seisab tabureti peal.

Tagasi tulles nn Paju lahingu juurde. Läbirääkimised kestsid kolm tundi, kas teie jaoks need luhtusid, sest mehed alla ei tulnud?

Meie hindame alati selle järgi, et kui kõik jäävad ellu ja terveks, siis läks hästi. Võib-olla kõrvaltvaatajale tundub, et  läbirääkimised luhtusid, aga meie täitsime oma eesmärgi. Eesmärk on säästa inimeste elu, vahel vastu nende tahtmist. Aga milliste meetoditega politsei seda teeb, ei oma tähtsust.

Läbirääkijad töötavad meeskonnana. Mitu inimest sõidab väljakutse peale välja?
Oleneb sündmusest, aga üldjuhul kuni viis inimest. Läbirääkija on üks, aga teised tagavad, et läbirääkimisüksus ei tegutseks omaette, vaid oleks politseioperatsiooni osa.

Kas töö käib nagu Ameerika filmis, et läbirääkijal on kõrvamonitor ja talle öeldakse, et räägi sellest ka? Keegi teeb kogu aeg taustatööd ja annab uut infot.

Ma taktikalisi nippe reeta ei taha, aga teatud asjad Ameerika filmides võivad olla reaalse eluga sarnased.

Kuidas te seda teete? Purjus või afektiseisundis inimeset võib ärritada see, kui  tema nähes suheldakse kellegi teisega.

Siin me käitume nii, nagu meid on õpetatud. Aga ei tohi olla silmanähtavat kõrvalist suhtlust.

Kas Eestis  suhtlevad läbirääkijad silmast silma või tehnika vahendusel?


Ideaalis on alati ohutum ja lihtsam suhelda tehniliste abivahendite kaudu.

Mina arvasin, et inimesega on lihtsam suhelda silmast silma.

Nii ja naa. Teatud kaalutlustel on silmast silma rääkimine parem, aga üldiselt on tehnilised lahendused paremad.

Kuidas tekitada sel juhul olukord, et inimene üldse võtaks kõne  vastu, kui ta on sellises seisundis?

Siin mängib rolli see, millised võimalused meile antakse. Näiteks hõbepaju või katuseserva juhtumi puhul meil tehnilisi abivahendeid ei ole võimalik kasutada. Seal tuleb silmast silma rääkida. Aga kui me algusaastatel 60 protsenti rääkisime näost näkku, siis meie kolleegid Euroopas räägivad, et 10 protsenti juhtumeid on  silmast silma, kui tõesti midagi muud üle ei jää. Meiegi liigume selles suunas.

Kui te lähete rääkima inimesega, kes istub katuseserval ja kõlgutab jalga, siis kuidas te oma turvalisuse tagate?


Seal on üksjagu ametnikke, kelle ülesanne on tagada ka meie turvalisus, sest läbirääkimiste ajal oleme haavatavad füüsilisele ründele. Või kui me ei hinda ohtu õigesti, siis katuseserval jalgu kõlgutav vend võib koos meiega alla kukkuda. Mel Gibsoni moodi (stseen filmist „Surmarelv 1“ - toim), et paneme käerauad ümber ja hüppame koos − see on filmiklassika, mida on tore vaadata, aga meil sellist olukorda tekkida ei tohi.

Kes läbirääkijatele peamiselt tööd annavad?


Kui panna kokku alkohol ja keerulised isiklikud suhted, siis  võib tekkida olukord, kus meid välja kutsutakse.

Kas nad ohustavad ennast või teisi?

Nii ja naa, peretüli puhul võib tekkida olukord, kus inimene tunneb, et endal pole mõtet elada, aga võib tekkida ka soov kätte maksta. Ja siis tahetakse naisele midagi teha või üritatakse kätte maksta laste kaudu.

Kellega on keerulisem jutule saada, kas purjus inimesega, kes ei kuula, ajab oma joru, või enesetapjaga, kes on oma elu üle otsuse teinud kaine peaga?

Iseenesest on võimalik igaühega rääkida, aga kõige raskem on kontakti saada inimesega, kes üldse ei räägi. Purjus inimene, kes kedagi ei kuula, ise räägib vahele, nendega on väga hea suhelda. Aga kui sulle 15 minutit mitte midagi vastu ei öelda, siis on probleem.

Kui inimene on end korterisse sulgenud, siis te räägite ju sisuliselt seinaga. Te isegi ei tea, kas ta teid kuuleb. Kui kaua te üritate temaga kontakti luua?


Nii kaua kui see olukord laheneb. Läbirääkimiste rekord on olnud 28 tundi.

Ärimehe tütart hoiti jääkülmas garaažis
2011. aasta veebruaris  röövisid kolm noormeest Õismäel 17-aastase neiu ja hoidsid teda kolm päeva jääkülmas garaažis kinni. Nad soovisid neiu Venemaal tegutsevalt ärimehest isalt välja pressida 300 000 eurot sularaha. Üks meestest oli tüdrukule tuttav. Noormehed vabastasid neiu, kui nendeni jõudis informatsioon, et politsei on neil jälil.


Te ei saa ju läbirääkijat vahetada, kui kontakt on loodud.

Mujal maailmas vahetatakse läbirääkijate meeskondi mõistliku aja tagant, aga Eesti on väike. See konkreetne briti poissmehe röövimise juhtum algas laupäeva õhtul ja lõppes pühapäeva hilisõhtul. Meie jaoks hästi halb aeg, sest laupäeva õhtuks olime juba väsinud ja sisuliselt tuli laupäeva hommikust kuni pühapäeva hilisõhtuni olla magamata. Äreva sündmuse taga oli hunnik alkoholi ja rumalad naljad, tegelikku pantvangi võtmist polnud.

Aastaid tagasi oli juhus, kui nõuti lunaraha ühe röövitud alaealise tüdruku eest, ka see sündmus kestis üle  24 tunni ja päädis sellega, et kurjategijad ei saanud raha.

Briti poissmehe juhtum
2013. aasta 8. märtsil saabus Eestisse tosin 25–38-aastast sõpra Manchesterist ja Londonist, et tähistada ühe sõbra peatset abiellumist. Sõbrad saatsid Davidi laupäeva hilisõhtul hotelli magama, kuid sinna mees ei jõudnud ja sõpradel ei õnnestunud temaga kontakti saada. 9. märtsi õhtul teavitati Eesti politseid, kes omakorda informeeris briti kolleege. Pärast 30 tundi kestnud operatsiooni selgus, et väidetava pantvangidraama taga oli väike seltskond edukaid Eesti ettevõtjaid, kes leidsid umbjoobes inglase lumehangest ja panid temaga kaks päeva katkematult pidu.


Kas teil briti poissmehe puhul kahtlust ei tekkinud, et asi ei ole tõsine?

Kõiki asjaolusid hinnates tekkis kahtlus, et asi ei ole nii. Aga vaid sisetunde pinnalt ei saa me kotte kokku pakkida ja oma tegevust lõpetada.

Kui pommiähvardajatele on ette nähtud korralikud karistused, siis mis selle seltskonnaga tehti?

Kohus mõistis nad õigeks. Ma ei ole seda kohtuotsust lugenud, sest ma ei hoia igal sündmusel, kus läbirääkijana osalenud olen, kätt lõpuni pulsil. Kui sa oled mingi asjaga emotsionaalselt seotud, siis ei ole sellel mõtet.

Kui kaua võtab pärast läbirääkimiste lõppu taastumine aega? Ei ole ju nii, et lõpetan läbirääkimised ja teen oma igapäevast tööd edasi.

See oleneb sellest, mis ajal väljakutse on, kui väsinud sa enne oled, kui intensiivne see väljakutse on. Mõnel puhul  jätkub rutiinne argipäev kohe, kui sündmus läbi on.

Kas mitte ükski lugu  ei ole jäänud kummitama?

Enda kogemusest saan öelda, et keset ööd ühegi sündmuse pärast ärganud ei ole.

Isegi mitte siis, kui operatsioon täielikult luhtus?


See on olnud meie õnn, et meil pole ühtegi täiesti luhtunud operatsiooni olnud.

Teie üksus on tegutsenud 13 aastat. Kas mitte ükski kolleeg pole läbi põlenud?

Muidugi on inimesi ära läinud, aga mitte sel põhjusel. Me oleme üritanud leida üles õiged inimesed inimesi valida ning veenduda, et ta läbirääkijaks sobib.

2015. aastal sai Reimo Raivet president Toomas Hendrik Ilveselt Kotkaristi V klassi teenetemärgi. / Mati Hiis / Õhtuleht
Mille järgi tunneb ära inimese, kes sobib läbirääkijaks?

Läbirääkija peab olema hea pingetaluvusega, tal peab olema hea empaatiavõime. Ta peab suutma mõista, miks üks või teine asi juhtub, miks inimene nii käitub. Sildistamist ja mustvalgeid lahendusi meie töös olla ei saa.

Kui oluline on hääletoon?


Kui kellegi hääletoon häirib, on näiteks kriiskav või hästi kõrge, siis ta ei sobi. Hääletoon peab olema meeldiv, rahulik, kõnetempo ei tohi olla kiire.

Kas on olemas sooline eelistus, et näiteks naisläbirääkija suudab mehi paremini mõjutada?


Oleneb olukorrast ja vastavalt kogutud  informatsioonile teeme otsuseid, näiteks ka seda, kes läheb läbi rääkima. Kui mees sai teada, et naisel on armuke, ta on vihane ja tahab katuselt alla hüpata, siis on alati küsimus, kelle peale ta vihane on, kas naise või armukese peale. Sellest sõltub, kumb läbirääkija sobib.

On mehi, kelle jaoks naine on mehe omand ja omand peab tegema seda, mida peremees tahab. Sellisel juhul võib tekkida küsimus, kas peremees on nõus rääkima kellegi teise omandiga. Mõnel mehel võib olla jälle väga raske rääkida oma tunnetest teisele mehele. Neid asju tuleb kaaluda.

Kuidas te tüüpilise eesti mehe rääkima saate?


See täiesti oleneb sündmusest. Üks läbirääkijate sekkumist vajav olukord on alkoholi liigtarbinud meesterahvas, kes tänu vägijoogile muutub iseteadlikuks, hakkab ärplema ja ähvardama. Siis on meil vastas inimene, kes on sageli ise väga jutukas.

Kas te olete aastate jooksul aru saanud, miks mehed hakkavad rääkima alles siis, kui pudel viina on ära joodud ja läbirääkija tuleb ukse taha?


Siin jõuame selleni, kui palju eestlased üldse räägivad tunnetest, kui palju me peame seda kombekaks. Eks siin ole oma osa kiirel elutempol, oskamatusel kuulata,  aru saada, aga ka hoolimatusel.

Hoolimatusel?

Kui elatakse aastaid koos, siis tekib rutiin ja üksteist ei pandagi tähele. Konfliktikohti tekib aina juurde ja juurde, need kuidagi lahenevad tavaliselt iseenesest kogu aeg ja siis tundubki, et kõik laabubki niisama, kuni ükskord enam ei laabu.

Teie jutust jääb mulle mulje, et teie põhikunde on 30+ meesterahvas.


Kui öelda, et mees vanuses 20 kuni 40, siis ei eksi. Aga kõik oleneb sündmusest, näites 2015. aasta juulis  Õismäe juhtumi puhul oli tegu vanema mehega, kes ähvardas maja õhku lasta. Seal otsustasime 15 minutiga ära, et tegelik oht puudub. Me lükkasime järjest info ümber ja tänu sellele sai tegelikult eriüksus hakata teistmoodi mõtlema.

Toona jõudis eriüksus koos läbirääkijatega suhtelistelt kindlale veendumusele, et pommi ei ole, eriüksus läks sisse ja see vanem mees ei saanud viga. Pommipanija kas joostakse või lastakse maha, aga antud juhul seda ei tehtud. Säästeti igati vanema mehe tervist.

Eaka mehe pommiähvardus
2015. aasta 1. juulil sai politsei teate, et 77-aastane mees ähvardab õhku lasta elumaja Õismäel. Politsei evakueeris majaelanikud. Juhtunu lahendamiseks kaasati politsei läbirääkijad ning eriüksus. Mõned tunnid hiljem selgus, et reaalset ohtu kellegi elule ei olnud. 


Reimo Raivet (oranžis särgis) oli läbirääkija, kui eakas ja mitte päris terve mees ähvardas maja õhku lasta. Foto Martin Ilustrumm
Kui tihti tuleb ette filmidest nähtud olukordi, et läbirääkijast möödudes inimene karjub: "Reetur. Sa ju lubasid!"?

Eks ikka juhtub.

Kui tihti teid hiljem ära tuntakse, kas tänaval või siis hääle järgi?


Seda ei ole ette tulnud ja ega me nendega hiljem väga ei suhtle. Mul on karjääri jooksul olnud juhus, kus ma olin inimesega rääkinud kolm tundi ja enamgi. Järgmisel päeval suhtlesin temaga kui menetleja. Ta ei tundnud mind ära.

Kui öeldakse, et läbirääkijal on stress, siis see stress, mis teisel pool seisjal tekib, on palju suurem, sest tema ei ole midagi harjutanud, midagi läbi mänginud. Tema emotsioonid on ehtsad, nüüd ja siin.

Kui palju te usalduse loomiseks räägite isiklikke detaile, näiteks seda, et te olete ise ka isa?


Tunnetuse asi. Sa tajud ära, mis tüüpi inimene sul vastas on. Joobes mees on kõva mees, eks siis tuleb  aru saada, miks ta nii kõva mees on ja millest. Mida vähem me räägime iseendast, seda parem. Mida rohkem tema räägib, seda toredam on.

Mis on läbirääkijate põhikäsud, mille vastu te ei tohi eksida?

Ära ironiseeri, ära solva, ära sildista. Pea meeles, et iga olukord ongi ainulaadne. Selle viimase vastu kiputakse eksima, aga inimesed on erinevad, olukorrad on erinevad.

Kas teil ei teki kunagi déjà-vu tunnet, et olete seda juba näinud?
See oht on olemas. Ma ei tea teistel läbirääkijatel sellist juhust, aga ma ise olen ühe inimesega rääkinud kaks korda, ka ähvardus oli sarnane. Ta lubas terve maja õhku lasta ja oli reaalne oht, et ta teebki seda, sest  vahendid selleks tsentraalgaasi näol olid olemas. Teisel korral tegi ta endale pommivöö. Tänapäeval oleks see keeruline olnud, aga 2000. aastate alguses oli see võimalik. Rääkisime silmast silma, tagantjärele võib mõelda, et pommivööga inimesega ei tasu rääkida 10 meetri kaugusel olles, aga rääkisime.

Kas siis ei tekkinud kordagi mõtet: „Mees, ma tean, mis su mure on“?


Ei. Sa lähed lahendama seda olukorda selle inimesega, kes sinu ees on. Me ei saa minna eelarvamusega peale. Me peame  alustama valgelt lehelt. Me räägime sinuga olenemata sellest, mida sa teinud oled, kes sa oled olnud või oled. Praegu me teeme kõik selleks, et sina jääksid ellu. Isegi vastu sinu enda tahtmist.

Selleks, et usaldus tekiks, ei saa te sinna minna sukkmütsiga, peate ilmselt olema erariietes.

Eelkõige käime erariietes, aga olukordades, kui tegu on tulirelvaga, siis väga tihti . Kõik taktikalised liikumised ei ole meie otsustada ja meie kohandame end vastavalt oludele.

Mis on teie enda jaoks kõige keerulisem juhtum on olnud?


Aeg-ajalt tuleb ka läbirääkijatel panna väljakutse ajaks selga kuulivest./ Politsei- ja piirivalveamet
Kõige keerulisemad on lastega seotud olukorrad. Oli juhtum, kus tuli tunde rääkida inimesega, kes hoidis oma kaheaastast last süles, nuga kõril ja lubas tal kõri läbi lõigata. Need on omamoodi emotsionaalsed hetked, kus pead enne läbirääkimisele minemist pea n-ö tühjaks tegema. Oma elu tuleb jätta selja taha, kui sul on nelja, viie meetri kaugusel laps, kelle elu on ohus ja sa mõistad, et see mees lõikabki kõri läbi, kui sa midagi valesti teed. Kui siis hakkad mõtlema, et mis saab juhul, kui ma midagi valesti teen, siis tähelepanu hajub. Läbirääkija ei tohi karta ega mõelda etteruttavalt tagajärgedele, vaid olema käesolevas hetkes.

Isa võttis poja pantvangi
2012. aasta novembris korraldas sotsiaaltöötaja väikelapse ja tema kriminaalkorras karistatud isa kohtumise. Isa soovis last hooldusperelt ära võtta, kuid pere ei olnud sellega nõus. Kohtumist jälginud kaks politseinikku palusid läbirääkijate abi.


Mida rohkem seda tööd teha, seda enam on kogemusi. Mingi slepp aja jooksul ikkagi tekib, mis järele lohiseb?

Ei tohi lohiseda. See lapse juhtum oli minu jaoks raske, sest mul endal oli tol hetkel sama vana laps. Ma pidin olema  endas veendunud, et mehega rääkides ma mitte kordagi ei meenuta oma last. Et kui minu laps oleks tema süles ja teda ähvardatakse, mida ma siis teen. See kõik tuli jätta kõrvale. Sel hetkel  rääkides ma ei teadvustanud, et mul on laps. Aga sellist (väljalülitamist - toim) tuleb õppida. See on raske, aga rääkijana on sul niivõrd intensiivne mõttetöö, et sul ei ole aega keskenduda millelegi muule.

Kumb on teie jaoks keerulisem, kas olla läbirääkija või taustatiimis töötada?

Minu jaoks on ilmselt rääkida lihtsam. Aga teatud olukordades tiimitöö korraldamine, selle juhtumine ja politseiga info vahetamine on sageli vajalikum kui rääkimine. Ju ma tihti otsustan selle kasuks.

Milline on läbirääkija tehniline varustatus?

Kui me sõidame välja, siis meil on kolm rasket kohvrit. Näiteks ühes kohvris on samasugune ballistiline vest nagu eriüksusel.

Kui palju läbirääkijal on küljes tehnilisi jubinaid, mis välja ei paista?

Ikka on, rohkem kui kolm.

Tagasi tulles lapse juhtumi juurde. Teie pidite andma eriüksusele märku, et nüüd on õige aeg. Kas tagantjärele hinnates oleksite suutnud seda isa ise ümber veenda?


Selle juhtumi puhul olukord küll rahunes iseenesest, aga päris lõpuni läbirääkimistega lahendada oleks olnud väga-väga pikaajaline töö. Tollel hetkel valisime mitmest võimalikust käigust sobivaima.

Kui te olete tunde rääkinud isaga, kes hoiab kinni oma kaheaastast last, kui kaua kulub aega, enne kui adrenaliinitase on nii madal, et suudate minna koju oma lapse juurde?


Selle juhtumi puhul kulus paar tundi, enne kui ma koju läksin. Ma ei ütle, et adrenaliin all on, aga siis suudad seal juba tegutseda. Seda ka ei ole, et üldse ei mõtle sellele, mingi aja kindlasti mõtled.

Kui tihti tuleb ette olukordi,  kus keegi ütleb, et sinuga ei ole võimalik vaielda, sest sa võtad mälusopist manuaali nr kolm ja hakkad probleemi lahendama selle järgi?


Läbirääkijad ei vaidle, samas inimesena mulle meeldib vaielda. See on vastuolu, mis tuleb kõrvaldada, kui oled läbirääkimistel. Seal tuleb vältida vastasseise, aga vaidlus on vastasseis, kus kummalgi poolel on oma argumendid.

Läbirääkija peab olev hooliv ning mõistma selle inimese emotsionaalset olukorda.  Ta ei saa kindlasti hakata pisendama inimest muret. Läbirääkijad peavad mõistma, et sel hetkel, mil inimesed  on viidud viimase piirini, on tema mured reaalsed, ükskõik millised need on. Me ei ole seal, et leida inimese kõikidele probleemidele lahendused, oleme seal, et  tuua ta hetkeolukorrast välja.

Mida te teete, kui üks tiimiliige ei taha konkreetsel juhul läbirääkijana töötada?

Läbirääkijad saavad alati ise öelda, et seda juhtumit ma ei lahenda. Kui ma saan aru, et ma ei ole võimeline kõiki vastaspoole tundeid endast läbi laskma, siis on õigem öelda, et ma  täna seda tööd teha ei saa. Näiteks selle lapse juhtumi puhul ma mõtlesin viis minutit, kas ma olen emotsionaalselt valmis olukorda lahendama või mitte. See, et ma ei saa täna olla läbirääkija, ei tähenda, et ma ei saaks täita teisi tehnilisemaid ülesandeid.

Teine tasand on kogu üksus. Ka üksus hindab, kas läbirääkija on võimeline  töötama  või mitte. Näiteks pärast alaealise röövi, kui me laupäeval alustasime ja pühapäeval lõpetasime, tuli uus tulirelvaga seotud väljakutse.  Minu head kolleegid ütlesid mulle, et sa oled magamata ja me leppisime sõbralikult  kokku, et mina ei peaks seekord rääkima. Sellel hetkel kuulasin teiste arvamust. See ei ole häbiasi, kui keegi on nõrk. Meil on vaja see olukord lahendada ja peame leidma parima lahenduse. Ei ole nii nagu Ameerika filmides nähtu, kus üks räägib läbi, tapab ja viib pantvangi välja, see on puhas filmimaailm, mida meie reaalses elus näinud ei ole.

Politsei läbirääkijad
Eestis töötab paarkümmend läbirääkijat, kellest kümmekond on Põhja prefektuuris. Naisi ja mehi on läbirääkijate seas võrdselt. Aastas saavad läbirääkijad umbes paarkümmend väljakutset. Läbirääkijad suudavad töötada ka inglise, saksa ja vene keeles.


Hanneli Rudi
Postimees, artikkel ilmus 8. juulil 

No comments:

Post a Comment