Tuesday, May 9, 2017

Kui võimalik, aitan alati - politseitöö virtuaalmaailmas


Veebikonstaabel Maarja Punak on ilmselt üks Eesti tuntumaid politseiametnikke, kelle nimi ja nägu on teada tuhandetele inimestele virtuaalmaailmas ning ka väljaspool. Maarja ise on tuntusest ja hiljuti pälvitud presidendi tunnustusest hoolimata endiselt vahetu ning siiras tüdruk Moostest, kelle jaoks saavad teiste mured südameasjaks ja kes aitab alati, kui see tema võimuses on.
Maarja alustas kooliteed Sisekaitseakadeemias 2003. aas­tal ja pärast aastast kooliaega sai loa minna tööle. Esimene töökoht oli Pirita piirkond Tallinnas, kus pro­jekti järgi tehti jalgsi-, rolleri- ja rat­tapatrulle. Maarja meenutab, et pea­miselt tegeldi siis alkoholi tarvitanud alaealiste ja rannas ebasündsalt käitu­vate mehepoegadega.
Järgmiseks liikus Maarja Tallinna kesklinna, kus temast sai vanalinna konstaabel ning töö sisuks suuresti tu­ristidega suhtlemine ja neile õige suu­na kättejuhatamine. „Lõuna-Eesti tüd­rukuna ei teadnud ma ju ise ka veel tol ajal linna ja nii käisingi kaart taskus ringi, aga muudkui juhatasin. Vähe­malt vanalinn ja ümberkaudsed hotel­lid said selgeks ning pikapeale hakka­sid inglise keelele ka soome ja saksa keel külge,“ naerab Maarja nüüd.
Konstaabliajale järgnes töö noor­soopolitseinikuna, mille eest pälvis ta Lõuna prefektuuri parima korrakaitsepolitseiniku nimetuse, ning viimasel viiel aastal juba töö veebikonstaabli­na, mis on teinud Maarja näo ja nime tuttavaks peale PPA töötajate ka terves Eestis.
Maarja ise meenutab, et algul tah­tis ta saada hoopis kriminaaluurijaks ja lahendada raskeid kuritegusid, kuid sai õige pea aru, et see töö ei sobi kok­ku tema loomusega. „Praktikal nägin, et uurijatöö on võrdlemisi aeglane ja paberitööd on palju. Tundsin, et see ei ole minu jaoks. Ma ei ole see, kes suu­dab kannatada ja oodata, olen rohkem tegutseja ja suhtleja,“ räägib Maarja. Selle järgi on veebikonstaabli töö prae­gu talle justkui loodud, sest igapäeva­ne suhtlustihedus nii koostööpartne­rite kui ka teisel pool ekraani olevate inimestega ületab kohati ehk teiste nä­dalase normi.

FOTOD: LAURI KULPSOO

Veebikonstaabel peab tundma huvi

Maarja tunneb, et internetis privaat­selt inimestega suheldes ei ole ta po­litseiametnik, vaid pigem usaldusisik. „Noor teab, et mina ei ole selline polit­seinik, kes tuleb talle kooli juures suit­setamise eest trahvi tegema, vaid pigem see, kes kuulab ta ära. Mõistagi loo­dab noor minult abi saada,“ mõtiskleb Maarja ning tõdeb, et veebikonstaabli töö on aja jooksul muutunud. Kui esi­algu küsisid inimesed rohkem praktilisi küsimusi konkreetsete juhtumite koh­ta, siis mida aeg edasi, seda mitmekülg­semaks on töö läinud.
„Suurem osa juhtumeid, mis mi­nuni jõuavad, on sellised, kus ma ei saa lihtsalt öelda, et nüüd tuleb teha nii. Vaja on hoopis kaasata kool või sotsiaalpedagoog. Võib-olla aitan kel­legagi ühendust võtta või jagan mõne spetsialisti kontakte. See ei ole pelgalt keelatud-lubatud skaalal tegutsemine, vaid keegi on hädas ja tal on vaja abi,“ selgitab Maarja.
Avatud inimesena ei ole tal raske leida ühist keelt ükskõik kellega. Kui­das on aga lood siis, kui mõista on vaja inimest teiselpool ekraani? Maarja kogemus näitab, et kõige olulisem on tunda huvi abivajaja mure vastu. „Kui ta on juba minu poole pöördunud, siis tähendab see, et ta tahab rääkida. Ala­ti ei küsita nõu enda kohta ja võib-olla ei taha ta öelda ühe või teise sõbranna nime või kus ta elab, aga peab tundma huvi ja selgitama, miks rääkimine on oluline,“ kirjeldab Maarja.
Loengutes on asi lihtsam, kuna Maarja hoiab end kursis sellega, mis on noortele tähtis. „Kui ma lähen 6. klassile rääkima internetiteemadest ja ei tea, et Snapchat on põhiline suht­luskanal ja kuidas see töötab, siis olen juba ette läbi kukkunud, sest lapsed saavad aru, et nad teavad minust roh­kem. Sellist olukorda ei tohi tekkida.“
Internetis toimuvaga kursis olemine ongi Maarja töö üks osa. Ta tõdeb, et Eestis ollakse erinevate trendidega ta­valiselt mõni kuu maas, aga kui kuskil tekitab mingi teema tugevama võbeluse, siis jõuab see järellainetusena ka meile. „Kui keegi mainib mingit uut portaali või foorumit, kuhu inimesed on hakanud kolima, siis teen ma enda­le selgeks, kes seal käivad, ja uurin lisa välismeediast. Neid asju peab teadma. Sageli jõuavad meie töölauale teemad, millel esmapilgul politseitööga min­git pistmist ei ole, näiteks Pokemoni mäng.“

Liiga lühike võlukepike

Kuna internet ei puhka, tuleb Maarjale vahest teistest kolleegidest sagedamini­gi töö koju kaasa. Ta teab juba, et kui päeva jooksul on kerkinud esile mõni tõsisem mure, siis on päris kindel, et laps kirjutab talle ka õhtul; Maar­ja enda süda ei anna ka alati rahu. „Mõtlen päris tihti, mismoodi minu juhtumid edasi lähevad. Kas inimene, kellega ma ta ühendasin, sai ikka ai­data? Kas laps võttis üldse ühendust? Kas ma saan veel midagi teha?“ loetleb Maarja ning tõdeb, et kahjuks ei ole ei temal ega teistelgi veebikonstaablitel sageli aega ega võimalust, et järelkont­rolli teha. „Kui inimene pöördub minu poole ja kasutab nime Karu Puhh, siis andmebaas sellist tegelast ei tunne ning kontrollida, kas ta avalduse tegi, ei saa­gi. Loodan küll alati, et inimene teeb ühe neist sammudest, mis ma olen soo­vitanud, ja saab abi.“
Kõige keerulisemaks osaks oma tööst peab Maarja erinevaid ahista­misjuhtumeid ja eriti selliseid, kus teatatakse, et tegelikult ollakse rasket olukorda juba aastaid kannatanud. „Seda nõu, mida ma neile annan, on nad aastate jooksul juba saanud, aga nad ei ole vajalikke samme astunud. Siis ongi vaja kõrvale inimest, kes võtaks nööbist kinni, viiks abi saama ning aitaks alustada algusest peale. Kirja teel on seda väga raske teha ja nii kipubki olema, et kõik kestab edasi ning kannatatakse samamoodi edasi.“
Hiljuti oligi juhtum, kus ühe tütar­lapse pildid sattusid sotsiaalmeediasse. Läks väga kaua aega, enne kui need sealt eemaldati. „Ema nuttis, isa nut­tis, tütar nuttis. Siis mõtlesin küll, et oleks see võluvits ometi natuke pikem ja kiirem,“ mõtiskleb Maarja ning kir­jeldab, et kui suurtes sotsiaalvõrgus­tikes midagi väga halvasti on, siis ei lahene see enamasti pelgalt klõpsuga. „Pean ise kirjutama, uurima ning ot­sima seda õiget kanalit ja kohta, mille kaudu asju ajada. Isegi siis ei tähenda see, et probleem kohe laheneb. Meilt oodatakse kiireid lahendusi, aga alati neid ei olegi.“
Maarja nendib, et praegu on täisea­lisi kirjutajaid rohkem kui lapsi. Teeb kurvaks, et ka nende seas on kiusamist ja sageli mitu korda õelamat, sest täis­kasvanu teab, mis teisele haiget teeb. „Kui noortega saab kokku kutsuda meeskonna ja kaasata vanemad, siis täiskasvanute omavaheliste kiusamis­lugude lahendamine nii lihtne ei ole.“

Vaist, mis ei eksi

Kirjalaviin Maarja erinevates postkas­tides on peagu katkematu. „Iga kord, kui mõni kiri saabub, teavitan sellest kas piirkonda või sisestan info andme­baasi. Kirjale vastamine on ainult üks kiri, aga selle edasisaatmine, ülekont­rollimine ja koostööpartneritega suhtlemine on juba suurem töö,“ kirjeldab Maarja ning nendib, et kõige suurem puudus on ikka ja jälle ajast. „Me käi­me palju loengutes, samas pole mul kaks aastat olnud aega oma loengu­materjale uuendada ja selle teen tasa päevakajalisemate näidete rääkimise­ga. Tegelikult peaks olema see aeg, kus võtame asjad kokku, loome uusi ma­terjale ja läheme ka ise paremini välja. Praegu jääb seda vajaka.“
Aastate jooksul on nii Maarjal kui ka teistel veebikonstaablitel välja kuju­nenud peagu eksimatu vaist ära tunda olukordi, mis ühiskonnas ja nende töö­põllulgi suuremat resonantsi tekitavad. „Üldiselt tekivad need keskkondades, kuhu on kogunenud rühm inimesi, kes millegi suhtes väga kirglikud on. Siis võib iga postitus põhjustada tülisid ja vaidlusi või kedagi solvata. Nõnda te­kivadki tavapärased küsimused, kas ja kui palju kedagi solvata võib.“
Praegu oskab Maarja juba nime­tada perioode, mil tuleb valmis olla intensiivsemaks tööks. „Aktiivsem aeg on september-oktoober, kui algab kool ja kirjutavad nii lapsed, vanemad kui ka koolitöötajad. Kõik soovivad vastuseid saada ning koormus tõuseb märgatavalt,“ ütleb Maarja. Teine tavapärasest töisem periood on püha­dejärgne jaanuar, mil tuntakse muret lähedaste heaolu pärast, sest siis suu­renevad nii inimeste kadumised kui ka suitsiidid. Seni üks kõige kiiremaid ja keerulisemaid perioode veebikons­taabli töös on olnud aeg, mil põgenike teema ja vastavasisulised lehed aktiiv­semaks muutusid ning selleteemalised agressiivsed sõnavõtud veebis üha enam tuure kogusid.

Aeg iseendale – vahend tööstressi vastu



Kes Maarjaga vähem või rohkem kok­ku on puutunud, teab, et naeratus ta näolt pole lihtne kaduma, kuid ometi on pidev tööle kaasaelamine mõjunud tervisele ja ta endagi muretsema pan­nud. Möödunud aasta novembri lõp­pu sattus nimelt periood, kus pikema aja vältel oli tööd palju ning puhkus jäi viimasele minutile. „Esimest kor­da elus kogesin ärevushäiret. Ärkasin keset ööd üles, süda puperdas ja mitte miski ei rahustanud. See juhtus keset ööd, kui magasin ja ei mõelnud mil­lelegi,“ meenutab Maarja. „Püüdsin siis rahuneda ja tegin hingamisharju­tusi ning hommikuks oli juba parem, kuid ära ehmatas see küll.“ Maarja pöördus igaks juhuks arsti poole ning sai oodatud soovituse – tegelda iseen­daga ja puhata õigel ajal. Ometi juhtus intsident just vahetult pärast puhkust. „Olin olnud nädal aega reisil ja sellest reisist ei mäleta ma suurt midagi, sest ma magasin selle maha. Tegin basseini ääres unetunde tasa, tulin tagasi tööle, stress naasis ja siis see juhtuski.“

Pärast esimest ehmatust on säära­seid väiksemaid hooge hiljemgi ette tulnud, kuid nüüd oskab Maarja neid juba ära tunda ning arsti näpunäidete järgi õigesti hingata ja hullemat väl­tida. See kogemus näitas Maarjale, et iseendaga tuleb tõesti tegelda ning enda jaoks aega võtta. Tema jaoks on üks viis selleks siis, kui lülitada mõ­neks ajaks mobiiltelefoni andmeside välja ning olla virtuaalkeskkonnast ee­mal. Maarja senine rekord ses mõttes on kolm tundi. „See võib tunduda naljakas, aga seda on väga raske teha, kui oled kogu aeg lainel olnud,“ nendib Maarja. „Ka sõbrad ei ole harjunud, et ma pildilt ära kaon. Kui tagasi online’i tulin ja nägin, et on 64 lugemata sõnu­mit, siis tekkis korraks hirm, et olen midagi väga olulist maha maganud. Tegelikult ei jää nende tundidega millestki ilma. Maailm ei jää seisma.“

Lisaks pani Maarja paika kindla treeningplaani ja toitumisgraafiku, sest on veendunud, et trenn ja ükskõik milline liigutamine on väga oluline. Ja kui söömise arvelt tööd teha, siis an­nab organism lõppkokkuvõttes ikka­gi järele. Tööst aja eraldamise viisina on sport Maarja arvates asendamatu. Ta on juba aastaid jalgpalli mänginud ning on TÜ Fauna naiskonna värava­vaht. „Kui teha trenni südamega, siis ei teki seda hetke, et võiks samal ajal teha oma tööd. Joostes saab näiteks mõelda, mis teerajast järgmisena ära pöörata. Kui ma jalgpalliväravas mõt­leks muudele asjadele, siis ilmselgelt ma väravavahitööd just väga hästi ei teeks.“



Internetis privaatselt inimes­tega suheldes ei ole Maarja pelgalt politseiametnik, vaid pigem usaldusisik.


Maarja on veendunud, et ka polit­seitööd tehes tuleb emotsioone välja elada. Lähemate kolleegide ringis ai­tab pingeid maandada politseihuumor. „Meie teemad on küll rasked, aga kui need läbi rääkida ja natuke humoori­kasse võtmesse panna, siis on justkui kergem. See on must huumor, mis ei tohi kabinetist välja minna, aga teeb koormusega toimetuleku lihtsamaks.“ Üks oma salanipp on tal veel, kuidas end välja elada. „Tõesti, mõnikord ma … vannun. Keegi teine seda ei kuule, aga olen arvuti taga, vannun ja hak­kab natuke kergem. Kõigile kolleegi­dele soovitan võtta enda jaoks päeva jooksul mõni hetk, juua kohvi, rää­kida sõbraga mõni sõna juttu, ja pea saab klaarimaks.“


Politseinik Maarja vs. Maarja Moostest


Ehkki Maarja on üks selliseid polit­seinikke, kelle nägu ja nimi on pide­valt pildis ning teda teatakse vahest rohkem kui mõnda teist ametnikku, püüab ta ise hoida veebikonstaabel Maarja ja tavalise Mooste elaniku rolli lahus. Tõsi, alati see ei õnnestu. „Minu kõrvalmajas on lasteaed. Kui satun maja ümbruses toimetama ajal, mil keegi tuleb või läheb, siis haara­takse ikka varrukast kinni ja küsitakse mõne asja kohta nõu. Kord tulid mulle Tallinnast külla sõbrad, kes päris täp­selt minu maja asukohta ei teadnud. Piisas suvalise tädi juures peatumisest ja politsei mainimisest, kui küsimus oli lahendatud,“ naerab Maarja.

Küll tunneb ta, et säärane tuntus seab kohati ette teatavad piirid. Eriti tuleb see esile just internetis suheldes. „Ma tahaksin võib-olla mõnikord sot­siaalmeedias mõne teema puhul samu­ti kaasa rääkida, aga alati mõtlen, et kas mina, olles politseinik, võin siin sõna võtta ja mingisugust meelsust väljendada. Ma ei räägi tihti kaasa, sest keegi võib selle kontekstist välja tõsta. Olgugi et ma olen seda Maarja­na öelnud, võib juhtuda, et pean vee­bikonstaablina andma aru, mida ma millega mõtlen,“ selgitab Maarja.


Kui on võimalus aidata, siis aita!


Kes Maarjaga tihedalt kokku puutub, kuuleb alatasa, kuhu tal järgmisena plaanis reisida on ja mida seal ette võt­ta tahab. Maailmas ringirändamine on tema jaoks mõne asja siin Eestis­ki paika pannud. „Mida rohkem ma maailmas ringi käin, seda enam ma mõistan, et kaks tundi sõitu Eestis on maailma mastaabis väga lühike aeg ja distants, ning jätta minemata, sest miski on liiga kaugel või ebamugavas kohas, ei ole minu jaoks argument,“ tõdeb Maarja.

Aprillikuust on tal näitena tuua päev, mil ta läheb Saaremaale, jook­seb kahe kooli ja noortekeskuse vahet ning peaks õhtul koju Moostesse naas­ma. „Kui ma jätaks selle mugavuse pärast ära, siis ei ole see minu meelest õige. Seda ei tohi teha ka iseenda ar­velt, kuid kui õhtul hilja koju jõudes saan järgmisel hommikul mõne tun­ni hiljem tööle tulla, siis on see minu meelest sobiv. Kui mul on võimalik aidata, siis ma seda kindlasti ka teen,“ kinnitab Maarja ja tunnistab seejuu­res, et aitamine on tal ka sõprade ar­vates loomuses. Näiteks aitas ta hiljuti Pärnus pisut eksinud Soome daame nende hotelli leida ja viis prouad lausa autoga kohale. „Lahkudes hakkasid daamid münte otsima, et mulle tasuda, kuigi selgitasin neile tungivalt, et pole vaja – mul oli aega ja see ei olnud min­gi vaev. Nemad surusid aga mündid ikka kätte ja siis jäi aitamisest natuke mõru maik.“

Reisimine on aga üks Maarja mee­listegevusi, mida tehes ta tunneb, et on natuke teistsugune inimene – spon­taansem ja avastamishimulisem. „Pa­nen küll mingi plaani paika, aga see ei tähenda, et ma seda reisi ajal ei muu­daks. Mänguruumi on reisides rohkem ja suhtlemist ka,“ kirjeldab Maarja ning lisab, et muuseumides käijat te­mast reisidel naljalt ei ole, tahaks ikka looduses seigelda.


Ootamatu tunnustus presidendilt


Veebruaris rõõmustasime kõik oma kolleegide üle, kes vabariigi aastapäe­va puhul presidendi tunnustuse päl­visid. Üks neist oli Maarja. Ta ei tea siiani, kes tegi ettepaneku esitada ta presidendi tunnustuse kandidaadiks, ning tunnistab, et kuna oma tööd tehes puutub ta organisatsiooni sees kokku nii paljude inimeste ja üksuste­ga, siis ega ta vist ise seda välja mõt­legi. „Võib-olla oli see kommunikat­sioonibüroo, sest veebikonstaablina on mind just nemad kõige enam ai­danud ja ka mina olen püüdnud neile abiks olla. Minu töö seisnebki suht­lemises. Ma ei saa oma murelastele öelda lihtsalt, et seadus ütleb nii. Seal peab olema mingi tera juures ning tih­tipeale aitabki suhtlus selle tera välja mõelda.“

Maarja tõdeb, et tegelikult on tal isegi hea meel, et ta ei saa nimetada konkreetset inimest, üksust või or­ganisatsiooni, kellele tunnustuse eest tänu öelda. „See võib vabalt olla po­litsei kõrval ka lastekaitseliit või mõni kohalik omavalitsus. Kui mõtlen, kui palju on aastate jooksul minuni jõud­nud tänusõnu erinevatelt inimestelt ja organisatsioonidelt, siis tuleb küll uhke tunne peale. Ma ei oskagi öelda, kes on mu parim sõber või koostöö­partner, sest häid asju on tehtud nii paljudega,“ arutleb Maarja ja tunnis­tab, et uudis tunnustusest jõudis talle kohale alles siis, kui sõbrad tulid ja kallistasid. „Kui nägin, et nemad on minu üle nii õnnelikud, siis jõudis en­dale ka rõõmutunne kohale.“

Teeneteristi saamisele ja presidendi käe surumisele mõtleb Maarja praegu tagasi aga naerdes. Nimelt oli Maarja viimane, kes lavale kutsuti, kuid kuna ta seda ise ei teadnud, siis võpatas iga kord, kui keegi pälvis Maarjamaa Ris­ti teenetemärgi; kõrval istunud kolleeg ja teisel pool olnud õde hakkasid selle peale iga kord itsitama. Või kuidas ta kreemitas käed enne korralikult ära, kuid ärevus mõtetest, et ei koperdaks laval ja pintsakunööbid ikka kõik kin­ni saaks, oli nii suur, et võttis peopesad higistama. „Mõtlesin, kuidas ma lähen selliste kätega presidendi juurde,“ nae­rab Maarja nüüd.


Aeg kokkuvõteteks


Neljateistkümne tööaasta täitumine on Maarja pannud mõtlema, et ehk oleks aeg hakata oma senisest tööst kokkuvõtteid tegema. „Olen mõel­nud, et võiksin tulevikus kas õpetaja või koolitaja olla. Mulle meeldivad uued ja põnevad teemad, näiteks ra­dikaliseerumine, milles tahaks end ise kõigepealt harida ja siis teisi aidata. Või võtta noorsooteema taas käsile ja sellega süvitsi tegelda. Sellest on nüüd mõni aeg möödas ja mõnus oleks uues­ti meelde tuletada. Tunnen, et tahaks jälle mingit õppeperioodi,“ arutleb Maarja ja tunnistab seejuures, et mis­ki, mis politseiga üldse seotud ei oleks, ilmselt plaanidesse ei kuulu. „Kui ma saaksin sellise töökoha, kus tegelen noortega ja viibin värskes õhus, mat­kaks ja spordiks, siis ma läheks, aga praegu peaksin Eesti tingimustes selli­se koha ise looma.“ Lühemas perspek­tiivis loodab ta, et saab teha senisest rohkem tööd kodust või kodu lähedal. See hoiaks kokku nii aega kui ka raha ja tema töötegemise asukoht ei ole tä­napäeva kübervõimalusi arvestades oluline.

Lõpetuseks küsin Maarjalt, kas ta tunneb, et muudab maailma pare­maks. Kui kogu senine vestlus on ol­nud peagu katkematu jutuvada, siis see küsimus paneb Maarja hetkeks mõtlema, kuid ainult hetkeks. „Ma arvan, et ikkagi muudan. Tean, et saaksin oma tööd veel paremini teha ja mul on selle kohta mõni mõte, aga teen seda praegu nii hästi, kui suudan. Arvan, et paar aastat olen veel aktiivne veebikonstaabel, kuid siis tuleks valida uus suund.“

 

Maria Gonjak

kommunikatsioonibüroo

No comments:

Post a Comment