Friday, May 5, 2017

Koerajuhi elukutse - elu ja töö koos teenistuskoeraga


Raul Bamberg  - tänu koerale parem versioon iseendast

PPA koerad ajavad kogu Eesti rahval nunnumeetri lakke ja panevad oma peremehed nutma nii rõõmust kui ka kurbusest. Vanemkoerajuht Raul Bamberg räägib teenistuskoerte kasvatamisest, ustava sõbra kaotamisest ning kaotusevalust ülesaamisest.

Mis te arvate, kas koer os­kab pea ämbrisse pan­na?“ küsib Raul kinos Artis saalitäielt lastelt. „Ei oska, os­kab, minu koer küll oskaks,“ hõika­vad lapsed. „No vaatame. Nacho, äm­ber!“ ütleb Raul ja ülienergiline Nacho pistab pea ämbrisse. Lapsed rõkkavad vaimustusest. Algamas on film „Koera elu mõte“. Enne aga näitab Rakve­re politseijaoskonna vanemkoerajuht Raul Bamberg oma truu kaaslase Nac­hoga, kuidas saali peidetud narkooti­kume leida ning mida kõike üks nel­jajalgne politseinik teha oskab. Nacho elu mõte näib igal juhul olevat hästi sooritatud ülesannete eest Raulilt kiita saada. See viieaastane Belgia lamba­koer ilmselgelt jumaldab oma juhti. „Ma olen õnnelik inimene,“ räägib Raul lastele. „Ma teen seda, mida väga armastan.“ Ka mina kõrvaltvaatajana saan Nacho etteastest ja laste naerust positiivse laengu kogu päevaks.

Kas koerajuhi töö ongi ainult lust ja lillepidu – võtad koera kaissu ja stress kaob enne, kui tekkidagi jõuab? Vestle­me sellest Rauliga lõunapausi ajal Nar­va-Jõesuu kordonis, kus ta Ida prefek­tuuri koerajuhte koolitab. 43aastane Raul on politseis töötanud 22 aastat, sellest viimased 13 aastat koerajuhina. „Koerajuhi töö on tõsine kohustus,“ räägib Raul. „Võttes koera, peab ar­vestama, et see tähendab vähemalt kümmet aastat vastutust. Sellist ninnu-nännu aega on uue kutsikaga võib-olla esimesel nädalal; järgneb juba tõsine väljaõpe, mis kestab 2–3 aastat.“

 
Fotod: : Reelika Riimand

Koer on karjaliige, mitte pereliige

Reeglina saavad meie koerajuhid kut­sika kahe kuu vanuselt, aga on olnud ka erandeid, kui on saadud viiekuune karvane „väikevahend“, nagu seadus PPA koeri nimetab. Koera saabumisel antakse pehme vara kohe üle uuele peremehele. „Esmalt tutvub koer oma karjaga ehk pere ja kollektiiviga ning siis hakkab tõsine töö pihta,“ selgitab Raul. „Koeraga peab kõigepealt suh­teid looma, esimesed ööd tema kõrval magama ja kõike koos läbi elama. Koerajuht avab oma südame koera­le ning koer oma juhile.“ Raul lisab: „Teenistuskoeral on hea, kui ta hak­kab kohe tööl kaasas käima, harjub kollektiivis olema, autoga sõitma, oma puuris ootama. Koer ei ole asi, mille võtad karbist välja ja kohe oskab. Ta on elusolend, keda peab õpetama ning kellele peab näitama, kuidas elada koos oma peremehe ja kollektiiviga.“

Raul rõhutab, et tema silmis on koer karjaliige, mitte pereliige, ehkki koer elab koos ta perega ja Nachole on lubatud nii mõndagi, mida Rauli eel­misel teenistuskoeral lubatud polnud, näiteks diivanil pikutamine. Rauli mee­lest on oluline, et koerajuhil oleks oma taustajõud. „Üksinda ei jõua kõike teha,“ nendib ta. „On vaja pereliikme­te abi, olgu selleks abikaasa, lapsed või vanemad. Mingil hetkel vajab igaüks ju iseenda jaoks ka aega, kas tööasjus või eraelus. Keegi peab veel olema usaldusisik, kes saab koeraga hakkama ning kelle koer omaks võtab, nii on liht­sam elada.“ Näiteks on Raul lubanud Nachoga jalutada oma lastel, praegu 20aastasel tütrel ja 14aastasel pojal.


Esimese koera kaotus on väga valus

Kui Raul koos Nachoga lastele esineb, mainib ta oma esimest koera, praegu­seks üle vikerkaare silla läinud Saksa lambakoera Nerot. See teema on siiani koerajuhi jaoks emotsionaalne ja ta ei varjagi seda: „Kui võtad koera, pead arvestama, et ta on sinuga teatud arvu aastaid. Neroga ei mõelnud ma sellele üldse. See teadmine tuli hiljem, kooli­tuste ajal, et teenistuskoer ei ole diiva­niloom, vaid temaga võib tööl juhtuda mida tahes. Hakkasin mõtlema, et on oht, et võin ta ühel päeval kaotada, aga selleks ma valmis ei olnud, et ta kaheksa-aastaselt haigeks jääb.“

Kutsikas Nacho jõudis Rauli kätte siis, kui Nero veel elas. „Võtsin kutsi­ka teadmisega, et siis on üleminek mul endal lihtsam ja saame vana koeraga pensionipõlve pidada. Saatuse iroo­niana jäi aga Nero halvatuks päeval, mil Nacho tegi ära esimese eksami. Ta pidas veel üheksa kuud vastu. Tegime kõik, et Nerot ravida, meie Rakvere koertel on väga hea arst. Siis pidin aga tegema otsuse, milleks ma val­mis ei olnud, ja ma arvan, et selleks ei saagi valmis olla,“ tunnistab Raul. Ehkki lähiümbruses sibulat keegi ei haki, hakkavad nii Rauli kui ka minu silmad kergelt kipitama. „Kui tegemist on teenistuskoeraga, kes on sul olnud kaheksa aastat iga päev tööl kaasas ning oled koos temaga teinud läbi kõik rõõmud ja mured, kõik töövõidud ja ebaõnnestumised, siis on sellega ras­ke leppida. Niisugune tunne on, nagu võetaks sult üks käsi ära. Nii suure tüki võtab küljest. See oli valus, isegi täna on veel valus.“

Pere korraldas koerale tänutäheks väärika elu eest ka väärikad matused. „Meil ei tehta veel teenistuskoertele selliseid uhkeid matuseid nagu USAs, aga väga hea on, et nüüd on meil tee­nistuskoera pension. See on väga tä­nuväärt asi meie organisatsioonis, sest kui koer vananeb, ongi seda toetust kõige rohkem vaja, et koer saaks va­naneda väärikalt,“ lisab Raul.



Nacho on seadnud lati kõrgele

Pärast Nero matmist jättis Raul Nac­ho nädalaks kolleegile hoida ja sõitis perega puhkusele. Tagasi tulles sukel­dus aga kohe töösse. „Tänu tööle sain kaotusevalust üle, aga esimene koer on alati meeles, sest õppisin koos oma koeraga. Kui Nacho võtsin, teadsin juba täpselt, mida ma tahan. Arvasin algul, et temaga on raske – uus tõug, Belgia lambakoer, aga kõik läks libe­dalt. Nachoga on lihtne ja tal on head instinktid,“ räägib Raul. „Ma saan ai­nult nautida tööd selle koeraga, pole ühtegi murekohta.“

Koerajuht tunnistab, et tema jaoks on praegune koer seadnud lati nii kõr­gele, et edasi minna on veel raskem, ehkki järgmisel aastal on kindel plaan võtta uus kutsikas. „Nacho on viiene ning viis aastat töötab ehk veel. Koe­rad saavad tööst sõltuvalt erinevalt koormust. Mõni hüppab pidevalt, liigesed saavad vatti nagu sportlastel. Võivad olla ka kaasasündinud tervise­hädad,“ räägib ta. „Võtan uue kutsika selleks, et Nachot natuke säästa. Õpe­tan ta ka narkokoeraks, et tal oleks va­nemas eas veidi rahulikum töö.“

Ise väga maha rahuneda ei näi Raul veel tahtvat. Mees tunnistab, et kõige rohkem meeldib talle n-ö lihtla­bane koerajuhi töö, st kui on vaja ke­dagi jälitada ja kinni pidada: „Narko otsimine ei ole ka lihtne asi, aga süda jääb sellise töö juurde, kus on mingi action.“


Töövõidud jäävad meelde aastateks

Action’it on aastate jooksul olnud omajagu, kuid Nacho töövõitudest on Raulil kõige eredamalt meeles juhtum ajast, mil koer oli alles üheaastane. „Ta oli veel atesteerimata, aga õppis hästi. Hakkasin teda üsna varakult politseitöödes kasutama. Suure narko­jõugu kinnipidamisel saime kõik kät­te, aga ainet ei leidnud. Panin Nacho otsima ja ta läks, nina maas, ja järsku lamas – leidis üles. Suur Värska pudel oli täis narkootilist ainet! Suurest hur­raast – kindaid käes polnud – võtsin kohe kätte, et näete, mis ma leidsin! Teised karjusid: „Pane ruttu maha, ära rohkem puutu!“ Pärast tuli ka kolleeg tunnustama, see tegi südame soojaks,“ meenutab Raul.

Nero päästis aga teenistuse jook­sul kolme inimese elu. „Kord oli eakas mees metsa eksinud. Alguses tundus olukord lootusetu. Tiirutasime väli­juhiga, ei mingeid jälgi, mees oli juba mitu päeva kadunud. Järsku võttis Nero lõhna üles ja pani minema, lei­dis kõigepealt mütsi ja siis vanemehe enda. Mees oli juba kange, aga süda lõi. Kutsusime kohe kiirabi. See oli tõ­siselt hea tunne, ülim hetk – päästad inimese elu,“ räägib Raul silmade sä­rades.

„Oli veel üks eakas mees, kes jäi tuisu kätte. Nero leidis ta lume alt üles. Sellest on nii palju aastaid möö­das, Nero on juba surnud, aga see mees elab tänaseni. Nägin teda paar kuud tagasi, ta on üle 90, tundis mu ära ja patsutas õlale.“

Et action'iga jõuaks hakkama saa­da, võttis Raul end mõni aeg tagasi käsile, et aktiivselt kaalu langetada. „Koera taga püsida, kui vanust on, aga vormi pole, on üsna raske,“ ütleb ta. „Kilomeetrite viisi jälitada ei ole üldse lihtne. Selle pärast otsustasin, et kas nüüd või mitte kunagi. Rühmas on meil palju tublisid spordiinimesi ja juht ei saa olla ju kehvem.“



Ka mehed nutavad

Raul tunnistab, et talle meeldib olla eeskujuks ning jagada teistega koge­musi. Ta ei häbene meenutada aega, kui ta oli noor, kogenematu ja rohe­line. Esimese koera saamine algas ju otsesõnu pisaratega. „Ütlen ausalt, mehed nutavad. Kui ma esimese koera sain, siis arvasin, et saan suure koera nagu komissar Rex. Aga sain sellise väikese ja mõtlesin, mis ma nüüd teen; ei osanud mitte midagi teha. Istusin trepi peale maha ja nutsin, et ma liht­salt ei oska. Mul ei olnud ka ühtegi eeskuju toona, ei teadnud, mida teha ja kuhu jõudma peaksin. Pisarad jook­sid. Naine ütles: „Mida sa nutad, vii ta tagasi, praegu on viimane aeg ära anda.“ Siis tekkis trots, et mis mõttes. Terve organisatsioon ootab, et Rak­verre võetakse esimene korralik kutsi­kas. Ma ei saa kolleege ju alt vedada,“ meenutab Raul.

Rauli sõnul läks kaks aastat, et aru saada, mida tähendab koera ole­mus. „Algus oli nii raske. Mulle öeldi: „Raul, mõjuta oma koera!“ No kui­das ma mõjutan? Tundsin end nii ru­malana! Kui kolmandal aastal õnnes­tus saada Soome politseikoerte kooli, sain aru, kuhu ma peaks oma koeraga välja jõudma ja mis on see tase, kus peaks olema,“ räägib ta. „Nüüd an­nan teistele tunde. Ühesugust õpet kõigile koertele ei ole. Nagu inimesed on ka loomad erinevad, tuleb nende­ga erinevalt suhelda. Tähtis on, et see töö koerajuhti huvitaks. See on amet, mida päris selgeks ei saa kunagi, kogu aeg õpid juurde.“

Kui päris kõike ei ole Raul aastate jooksul veel selgeks õppinud, siis üks on kindel – ta õppis koeralt kannat­likkust. „Olen emotsionaalne, kärsitu. Kui keeran kruvi ja ei saa viie sekundi­ga hakkama, siis viskan kruvikeeraja minema. Koera õpetades niimoodi ei saa, peab olema püsivust, kannatust. Nüüd olengi tänu koerale püsivam, ei viska asju kohe minema,“ ütleb Raul. „Koer on teinud mind paremaks ini­meseks.“


Autor: Viktoria Korpan

Kommunikatsioonibüroo


Koerajuhi amet
Mis on sinu ameti parimad ja halvimad küljed?

Elu ei ole must-valge. Kui lahendan tee­nistuskoeraga mingi reaalse sündmuse tulemuslikult või läheb trenn hästi, siis ongi need positiivsed emotsioonid, mille pärast seda tööd teha. Mõnikord on ras­ke see, et vaba aega on vähem, kuid sa­mas saab koeraga rohkem koos vabas õhus liikuda. Päris palju tuleb kodust ee­mal viibida, mis on mõnikord väga raske. Positiivne on jällegi see, et näeme uusi kohti ja tutvume uute inimestega. Kuna olen maakonna ainuke koerajuht, siis ta­han olla alati valmis, kui on koera vaja kasutada. See tähendab, et olen valmis reageerima peaaegu 24/7. Töö on ras­ke, kuid huvitav.




Ketlyn Päll

Kärdla politseijaoskonna koerajuht

No comments:

Post a Comment