Thursday, April 18, 2013

Kriminaalpolitseist


„Targad inimesed peavad tegutsema ettevaatlikult, läbi mõtlema selle, mida nad öelda kavatsevad, vaatlema seda, mida nad kätte võtta tahavad, mitte seltsima inimestega ilma valikuta ja eelkõige mitte usaldama neid uisapäisa.” (sissekukkunud agent Charles Baillie mõttetera vangikongi seinal, kirjutatud 10.04.1571). Eesti kriminaalpolitsei loojateks peetakse Eesti Vabariigi prokurör Jaan Teemant´i, kes koos kriminaalpolitsei peavalituse juhataja Jakob Kuusega ning kohtuminister Jüri Jaaksoniga andsid 05.01.1920 välja „Kriminaalpolitsei korralduse“. Eesti politsei taasloomisega 1991. a taastati ka kriminaalpolitsei nii kohalikul tasandil prefektuurides kui ka tsentraalsel tasemel. Alguses nimetati tsentraalset kriminaalpolitsei üksust Kriminaalpolitsei Bürooks, alles 1993. aasta juulikuust korraldati see ümber Keskkriminaalpolitseiks.
Kriminaalpolitsei organisatsioonikultuuri varjutab teatud esoteeriline, poolläbipaistev aura. Osa kirjamehi on rääkinud mingist erilisest kriminaalpolitsei romantikast, teised kirjeldavad kriminaalpolitseinikke kui läbipõlenud ja kibestunud inimvaresid. Mis siis ikkagi on see kriminaalpolitsei?

Kõige kummalisem on see, et ühest definitsiooni kriminaalpolitseile Eesti politseis polegi. On rida kirjeldatud põhitöid, on erinevate spetsialistide isiklikud seisukohad, on üldine „enam-vähem“ stiilis arusaam. Võib-olla ongi kriminaalpolitsei midagi Tartu vaimu sarnast, millest igaühel on mingi omamoodi ettekujutis ja mille lahtiseletamine tekitab pikki ja kirglikke vaidlusi. Tegelikult on asi natuke proosalisem ja kriminaalpolitseid saab defineerida läbi politseiorganisatsiooni – prefektuuri kriminaalbüroo ja keskkriminaalpolitsei. Selge on ka see, et kriminaalpolitsei üheks oluliseks tunnuseks on oma töös jälitustegevuse rakendamine.
Kriminaalpolitsei erineb üldisest politseist väliselt vaid selle poolest, et nad ei kanna reeglina tööülesandeid täites politseivormi. Teisisõnu on üheks nende tööd iseloomustavaks tunnuseks enda politseiorganisatsiooni kuulumise varjamine. See tagab võimaluse liikuda ilma erilist tähelepanu tõmbamata rahva hulgas ja teha oma igapäevatööd. Vormi mitte kandmine ei vähenda kriminaalpolitseiniku vastutust politseiametnikuna ja kõik politseiametnikule seatud piirangud kehtivad ka tema kohta.

Lisaks vormilistele eripäradele on kriminaalpolitseil ka palju sisulisi erinevusi üldisest politseist.

Kriminaalpolitsei töös kehtivad mitmed kirjutamata reeglid ja käitumisnormid, mida on hea teada juba enne ametisse asumist:

• Tööaeg – kriminaalpolitseiniku tööaeg on väga veniv mõiste, see on määramatu. Tihti pole võimalik seda pikalt ette planeerida ja tööpäev ning ööpäev võivad oma pikkuselt  kattuda. Teatud tööliinides, nagu näiteks narkopolitsei, on praktiseeritav vahetustega töö, kuna kriminogeenne situatsioon on eriline. Paljude kriminaalpolitseiliste tööliinide puhul aga on väga palju ootamatuid sündmusi, mis venitavad tööpäeva tihti väga pikaks. Lisaks tuleb suhelda info kogumise eesmärgil erineva sotsiaalse taustaga inimestega ja nende arusaam kellaajast on tihti erinev tavainimese omast. Reegel on aga selline, et politseil on infot vaja rohkem saada, kui infoallikatel anda, seepärast peab kriminaalpolitseinik tegema tihti oma vabast ajast kompromisse ja minema nädalavahetustel ja öötundidel allikaga kohtuma.

• Loominguline mõtlemine – teisisõnu positiivne mõtlemine keerulises olukorras, kus tuleb keskenduda sellele, kuidas midagi ära teha, mitte sellele, miks midagi teha ei saa. Lähtuda tuleb printsiibist, et mis pole keelatud, on lubatud. Seega reeglid on nii täitmiseks kui ka tõlgendamiseks. Oluline, et reegleid ei rikutaks. Kuidas muidu kirjeldada mõtteviisi väljakutsel autovarguse sündmuskohale, kus kannatanu näitab näpuga tühjale ruudule ostukeskuse parkimisplatsil, kus olevat tema auto hiljuti seisnud. Politseinik peab alustama sõna otseses mõttes tühjalt kohalt ja saama kätte  ideaalis nii auto kui ka varga.

• Iseseisev töö otsimine „jahiinstinkt“ – rida kuriteoliike on varjatud iseloomuga ehk latentsed (nt narkokuriteod, korruptsioonikuriteod, maksukuriteod). Seega ei saa kriminaalpolitseinik jääda alati ootama kannatanu avaldust, vaid peab endale nii-öelda iseseisvalt tööd otsima. Läbi salajaste kaastöötajate ja muude jälitustegevuse nippide jõudma planeeritavate ja juba toime pandud latentsete kuritegudeni ning need avastama. 

• Töö varjatud iseloom – rida kriminaalpolitseilisi tegevusi toimub nii üldsuse kui ka kolleegide eest varjatult. Seega võib jääda kolleegidele korrakaitsepolitseist mulje, et kriminaalpolitseinikud tööd ei teegi.  Sellise väärkujutluse tekkimine võib oluliselt halvendada koostööd ja asutuse sisekliimat.

• Väiksem kaitstus – vormis politseiniku solvamine tema tööülesannete täitmisel on karistatav tegu. Samas kriminaalpolitseinik, kes vormi ei kanna ja varjab oma kuuluvust politseiorganisatsiooni satub tihtipeale konfliktsituatsioonidesse ja ei saa samaväärsele kaitsele loota. Lähtudes ametieetikast ja professionaalsusest tuleb menetlushuvi tõsta kõrgemale isiklikust huvist ja sõim ning mõnitused mehiselt ära kannatada.
 

Sulle sobib kriminaalpolitseiniku elukutse, kui:

• pead kalliks isamaad ja selle iseseisvuse hoidmist
• soovid, et Eestis oleks turvaline nii elanikel kui ka külalistel
• oled valmis taluma tööga kaasnevat pinget
• arvestad sellega, et tööpäev võib venida pikaks ja vahel pead töötama ka nädalavahetustel
• oled heas füüsilises vormis
• oled aus iseenda ja teiste vastu
• hoolid kolleegidest kui ka teistest inimestest
• oskad töötada iseseisvalt, kuid olla ka meeskonnamängija
• oskad suhelda erinevate sotsiaalse taustaga inimestega
• mõistad, et filmides nähtu ja kriminaalpolitseiniku igapäevane töö võib paljuski erineda
• mõistad, mida tähendab vanasõna „Vaikimine kuld, rääkimine hõbe“
• lähtud põhimõttest „Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab“
• Sul on püsivust ja süvened asjadesse põhjalikult.

Selleks, et saaksid hinnata enda sobivust politseiametniku ametikohtadel, palun tutvu politseiametnike kutsesobivus- ja tervisenõuetega.

No comments:

Post a Comment